Remember me?

Tuleb välja, et ma olen kodust, arvutist ja kõige rohkem oma blogist nii kaua eemal olnud, et WordPress oli minu “remember me” ära unustanud. Ja nõudis minult sisselogimist.
No näedsa siis.

Minu viimane postitus oli Detsembri alguses. Noh, on hullemini läinud.

Ma muudkui loen siin Teiste blogisid ja mõtlen, kui mõnusalt nad kirjutavad. Ja et peaks ikka ise ka kirjutama, maksku, mis maksab.
Ai miin… Jube hea on näiteks praegu lahti lüüa kahe kolme aasta tagused postitused ning näha, mida ma siis õite mõtlesin ja ütlesin ja tundsin.

Pikk jutt = Sitt jutt.
Seega, lühikokkuvõte viimasest kuust:
Olen palju aega veetnud Normaniga. I mean, PALJU. Ja ma ei kurda. Tahaks veel rohkem. Jõule sai peetud lausa kaks korda – 12.-13. detsember Laidla perega ja 24. detsember oma perega. Ma sain jõuludeks Terase välise kõvaketta. Ja ülinunnu valge tiigri, kellel kaela ümber kaelakee. ^_^ Pluss nipetnäpet ja kinkekaarte.
Vana-aasta õhtul sai metsas käidud, joodud glöggi, teed ja söödud lõkkel tehtud vinkusid ja leiba ning lõkkes tehtud kartuleid (Po-ta-toes! Smash ‘em, boil ‘em, stick ‘em in the stew!). Uus aasta saabus siiski Kurtnas.
Siis ma hängisin veel Kurtnas. Mängisin Neverwinter Nightsi. Neli Chapterit said eile läbi. Wooo! Nüüd tuleb lisad läbi mängida.
Ühtlasi olen ma nüüd ka tööl. Olde hansas, müün mandleid.
Tulge moosige mu käest madleid.
Olen homme, neljapäeval ja reedel 10:30-16:00 mandlikärus.

Ma armastan Olde Hansat.

Kas te teate, et väljas on külm?
Nagu, reaalselt?

Ühtlasi hakkasin ma mõtlema. Ja ma mõtlesin. Ja tuleb välja, et viimase kaheksa kuu jooksul on mulle kolm neli inimest noa selga löönud (eks pole minagi süüst prii – jälgisin oma tundeid ja südame kutset ja nõnda sai tegelikult tahtmatult ühele inimesele haiget tehtud…). Noh, nii palju kui mina tean, eksole. Tuleb välja, et üks neist keeras seda nuga 3 kuud mul seljas. HAH!.

Üldiselt on minuga lihtne. On kaks tegevust, mida ma reaalselt VIHKAN.
1. Valetamine.
2. Vingumine.

Teist ma olen andestanud, mööndusi teinud neile, kellest hoolin. Aga see esimene… grrhmph.
Ja asi on lihtne – olenemata olukorrast (olgu see siis lihtne või keeruline, delikaatne või mitte, või misiganes), kui kellelgi on valida, kas ta teeb mulle natukene millegagi haiget või valetab ja üritab mind säästa, siis…
SAAGE JUBA ARU, et ma olen päris kõva pähkel. Jah, need, kes mind teavad paremini, teavad, et ma olen ka üsna pehmeke. AGA. Säästke mind ainult siis, kui see ei hõlma valetamist. Sest valetamine on minu silmis hullem kuritegu kui mõrv.
Okei, mitte päris. Aga sitaks suur kuritegu, nevertheless.
Ja sellele järgneb karistus. Milline, oleneb inimesest ja oleneb valest.

See selleks.

Väljas on külm. Reaalselt.

Käisin täna poes. proovisin selga 11 paari pükse/teksaseid/asju. Tulemusteta, ofkoors.
Tuleb välja, et ma olen pritsakas. Noh, äärmiselt valiv oma pükste suhtes. Ja seelikute suhtes. Ja pluusida suhtes. Ja üleüldse kõige suhtes.

- “Tahaks midagi sinist..”
- “Kuidas oleks sellega? See lõige sobiks sulle.”
- “See on vale sinine.”
- “Aga see seelik? Must ja kena.”
- “Liiga pikk/lühike” (reaalne olukord pidevalt. Seelik olgu kas üle põlve või maani. vahepealne on .. well, pask.)
- “…”

Igatahes. Riideid selga proovides avastasin ma täna, et ma olen ikka vastikult paks.
Hah! Newsflash, hmh?

mõtlesin, et loobun söömisest. Päriselt. Aga see ei õnnestu. Eriti tööl olles. Sest väljas on nii külm, et kui ma ei sööks, ma lihtsalt külmuks ära. Teine asi on see, et mul on Isud.
Ma olen tegelikult täiega vähe söönud viimasel ajal. Aga ju ma siis söön valesid asju.
Mine või Jänesedieedile.
Sest ma ei ole tegelikult veel kunagi vaadanud peeglisse ja tundnud tülgastust…

Ma käin kodus praegu maskiga ringi. Selle rohelisega, mis arstidel ees on (kohati sinine), vaat. Tuleb välja, et pere on ükshaaval mingisse kõhuviirusesse langenud, isegi KOER. Srsly.
Isa ja mina oleme vist veel ainukesed, kellel seda pole. Kuigi Isa suhtes ma pole kindel :P
Ja minul teeb kõht kahtlaseid hääli.

Loodame parimat. Ma pean siiski see nädal veel 3 päeva väljas külmetama.

Bleh.

Inside some of us is a thin person struggling to get out, but they can usually be sedated with a few pieces of chocolate cake.

~Author Unknown

You don’t mess with me.

Mäletate, kui ma novembri alguses istusin seal neetud Taani kuninga aias tornis? Müüsin pileteid seal? Seal tornis, kus aknad olid, aga akende ees midagi polnud? Lund tuiskas sisse ja tuul puhus läbi. Sama temperatuur, mis väljaski. Igatahes. Kolm päeva ma seal olin, tegin tööd ja jutustasin turistidele Tallinna ajaloost. Minust oldi sillas – oskasin lisaks kassaaparaadi kasutamisele ka vabalt inglise keeles ajalugu rääkida. Kahjuks avastasin aga, et pärast tööpäeva on mu vaesed põlved mõrvalike kalduvustega. Niiskus ja külm tegi nad kangeks ja nõrgaks, treppidel tahtsid nad mind hüljata ja lasta mul lihtsalt ise alla veereda.. Teatasin juhatajale, et lahkun. Lihtsalt ei saa seal olla, mu tervis pole seda väärt. Pakuti mulle siis, et “aga me toome sulle siia suure sooja puhurid, kas sa siis jääd?!” .. Mul vajus karp lahti. Olin kolm päeva seal istunud ühe soojendajaga, mis mind ainult ühest küljest soojendas. Juhataja oli lubanud, et varsti toovad suured puhurid ka. Ma mõtlesin, et ei jaksa ära oodata, et need on kurat teab kus ja mida iganes. Sel õhtul, kui ütlesin, et ma enam ei tule oli üks suur soe puhur 5 minutiga all, et mulle näidata, et see olemas on ja ma saan selle ka, kui jään. o.O
Kas kohe ei saanud seda tuua? Ju siis mitte, pidin külmetama seal.
Niisiis. Lahkusime siiski sõpradena, juhataja lubas mulle esimesel detsembris palga üle kanda. Mõtlesin, et ei hakka temaga vaidlema, kuigi tegelikult ta oleks pidanud mulle kohe selle raha välja käima.
Täan hommikul avastasin, et ta pole mulle raha kandnud. Eile saatsin talle hommikul veel meeldetuletuse sõnumi näol, kus oli minu nimi, konto ja töötundide arv. Helistasin juhatajale, tema hakkas plõksima, et saan kümnendal – siis, kui on palgapäev – nagu teised. Ütlesin talle, et tema lubas eile mulle raha maksta ja, et tegelikult oleks ta pidanud mulle selle raha kohe andma. Hakkas teine plõksima ja lõpetas lihtsalt kõne ära.

Mida ma tegin? Seda, mida iga mõistlik tütarlaps. Helistasin oma isale.
Isa helistas juhatajale. See plõksis mu isaga ka.
Tulemus?
Juhatajale saadeti sõnum (Kuna ta ka isa kõned lihtsalt ära lõpetas ja ei olnud suuteline rääkima), et kui tänase päeva jooksul ei ole raha minu arvele laekunud, lähen mina töövaidluskomisjoni ja esitan avalduse.

Avaldusega nõuaks mina oma endiselt tööandjalt sisse palga, saamatajäänud puhkusetasu ja palgamaksmise viivise.
Lihtsalt oleks olnud see papp mulle kohe ära maksta, ei?

Isa ütles, et kuna ta oli nii ebaviisakas ja plõksiv, pole vaja end tagasi hoida. Tööandja ei tohiks selline olla ja tänu sellele võib talle nüüd peavalu korraldada.

Päris huvitav oleks näha, KUI palju pappi ma tema käest välja saaksin lüpsta. Aga ma siiski loodan, e tta täna selle raha mulle üle kannab. Ma ei tahaks väga mingite avalduste ja värkidega möllata..

Loo moraal:
Ära jama minuga.
Mul on kõigevägevam issi. ^_^

Ainule

Mu hing joob sinu silma särast
uut õndsust alalõpmata
mu hing on hõiskel sinu pärast,
mu õnn on äravõitmata.

Ma ikka sinu silmis näen
kui paradiisi väravat, -
ma vaatel sinna seisma jään:
sealt näen ma taevast säravat.

Me soovid tõusvad ühel sõudel
siit üles kõrge ilmasse
ja sõidvad, jõudvad ühel nõudel
siis jälle silmast silmasse-

üks hing seal teise hinge hoovab
ja vaade vaatab südame,
kuis rinnas värske veri voolab!
Rind tuksub ainult ainule.

Juhan Liiv,  1887

Eile ei saanud magada. Lihtsalt ei jäänud magama. Otsustasin raamaturiiulist võtta Juhan Liivi luulekogu “Sinuga ja Sinuta”.
Kunagi ma otsisin mingi etlemiskonkursi jaoks vist luuletust ja siis ma olin teda natukene sirvinud, Osad luuletused olid järjehoidjatega märgitud. Sirvisin ja lugesin ta läbi. Eelnevale kuuele märgitud luuletusele lisandus veel kuus.
Naljakas, kuidas “Ainule” mulle eile õhtul mõjus.

Juhan Liiv on mulle juba ammu meeldinud. Kui ma õigesti mäletan oli ta vaimselt tasakaalutu. Ent tema luule mulle meeldib. See on ühtviisi kerge, melanhoolne ja kirglik.

Koer

Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi …
Ei olnud neid tarvis kellelgi, -
nad ära uputati.

Ja vana koer, kui ennegi,
sõi, kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba

Juhan Liiv, 1910

EDIT:

Juhan Liivi lugedes on alati selline tunne, et.. Kui tema sai ja oskas ja suutis, siis mina ka!
Noh, viimati ma lugeisn kokku oma luuletusi midagi 150 kanti. Aga olgem ausad.
Mingi VÄGA HEAL JUHUL 10 neist kannatab mingit kriitikat.

Unistasin kunagi, et minust saab luuletaja…

apteits.

Niisiis. Umbes tunni pärast olen ma ARKis ja üritan edukalt sooritada teooriaeksamit.
Mõtlesin hommikul kell kaheksa üles tõusta, et veel harjutada. Sujuvalt oli mu uni magus ja teki all soe, et seda ma loomulikult ei teinud. Kolmveerand üheksa paiku leidsin, et nii ei saa, tuleb ikka jalad alla ajada ja harjutada.
See mul siis lõppeks õnnestus.
Viimane test, mis ma lahendasin läks edukalt: 30 küsimust ja mitte ühtegi viga. Loodame, et ARKis läheb hästi. Ma annan otsad, kui ma läbi kukun.

Ühtlasi avastasin ma eile, et mu BMI on üe mõistuse suur. Ja selleks, et see normaalseks saada, peaksin ma 20kg alla võtma. Või 23 cm pikkusesse lisama. Kuna teine on suht võimatu, arvestades, et ma olen oma kasvuea lõpus, ning kui ma ka veel kasvan, siis 23 cm kohe kindlasti mitte. Niisiis, tuleb 20 kg alla võtta.
Ma olen jätkuvalt veendunud, et parim viis selleks oleks koos Normaniga Tartusse kolida. Raha eriti pole, mis tähendab, et toidu pealt hoiaks kokku ja see oleks hea. Tartus käib liiklemini jalgsi, Deira räägib, et mõnikord ta käivat maha päeva jooksul 10km või nii. Ja siis rääkimata harjutustest, mis me Normaniga oma koduseinte vahel teeksime. :P
20 kilo vist päris nii alla ei võtaks, ent ma pakun, et poole aastaga oleksin ma ka poole väiksem.
Tõsiselt aga rääkides.. tuleks mingi plaan kokku panna ja midagi ette võtta. Esialgu proovime toidust loobumist. Kuigi see saa olema keeruline. Vanaema elab ju praegu meil..

Naharingis lootsin selle neetud kandilise karbiga ühele poole saada. Tutkit!
Alguses olin vähe nördinud, et nii vähe teha jäi – mõtlesin, e tvaid spiil jäi külge kleepimata. Ent praegu järele mõeldes.. oli spiil ja karbi põhi tegemata. Karbi kaanele veel kaunistus kleepimata, karp ise puhastamata ja vahatamata. Nii et polnudki nii õnnetult poolelijäänud töö.
Järgmiseks naha-projektiks mõtlesin ette võtta bracerid. Mul on visioon enda omadest ning Norman andis ka tellimuse sisse. Vaatame, kuidas need välja kukuvad ^_^

Täna õhtul on Roccal Mare (kuidasiganesseekirjutatakse) koolis (keskkoolis/gümnaasiumis I dunno..) mingi üritus. Muusikaüritus. Rohkem ma ei tea midagi, aga mind rakendati fotograafi kohale. Excellent! ^_^

Ma ei mäletagi, millal ma viimati pilti tegin…

Aga nüüd ma lõpetan ja asun toimetuste juurde. loodus kutsub, nägu on pähe tegemata, tuba vaja korda seada ja siis sean sammud ARKi poole. Ehh. Hoiame pöialt.

Baibai.

Everything about nothing.

Ma ei tea kui mitme(kümne)s kord see on, kui ma üritan siia midagi kirjutada. Mõtted on laiali, tahaks nagu kirjutada, ent ei suuda. Kõik tundub nii tähtsusetu, et poleks nagu vaja seda kirja üldse pannagi.
Aga kuna mu kallis mees juba kurtis, et ma vist olen endale uue blogi teinud ja talle seda mitte maininud, sest ma pole kuu aega postitanud ning viimane postitus vihjas uue blogi tegemisele..

Siiski, olen ma veel siin.

Vahepeal pole nagu midagi erilist toimunud. Tööd ei leia, mees on enamuse ajast mitmesaja kilomeetri kaugusel ning mina lihtsalt… eksisteerin.

Mul pole isegi mingit deep-dark-tormented-emo-jama teile täna ajada. Kui midagi ei toimu, siis… noh, midagi ei toimu ja kirjutada pole millestki.
Pealegi, need kes seda siin üldse loevad, teavad niigi hästi kui väga ma oma mehe järele igatsen.
Seega. Jahm.

Töönädala kõrghetked on alati naharingis. Ma soovin, et saaksin seal tihedamini käia kui vaid korra nädalas. Ilma naharingita ma annaks vist lihtsalt otsad. Käsitöö on mulle alati hästi mõjunud, aga nahaga (ja kohati klaasiga) möllamine mõjub lihtsalt fantastiliselt.
Ühtlasi tõin neljapäeval Eili käest ära ka jaanuaris klaasikonkursile saadetud nahast ja klaasist ehted (kaelakee ja käevõru. Kunagi saate äkki pilte ka), mis said eriauhinna. ^_^ Olin siiani lihtsalt täietsi ära unustanud, et need mul ikka mööda ilma laiali on.
Praegu töötan ühe karbi kallal. Meil on üldse karbivabrik seal. Aga mina ei tee enam never-ever mitte ühtegi kandilist karpi. Nagu. Aahhhh! *kisub juukseid peast välja*
Nüüdsest ainult ümmargused. Kui üldse. Aga kunagi saab sellest karbist ilus laegas. Mõte on selline, igatahes. Vaatame, kas asja ka saab. Ja ükspäev tuleb pilt ka.

Ühtlasi mõtlesin ka ehete tegemise peale. Et helmed ja värgidsärgid. Kass suudab nii ilusaid asju teha, et ma mõtlesin, et ma peaks ka mõne junniga hakkama saama siis. Just kõrvarõngaste osas. Ma avastasin, et kui mul vanasti oli kõrvarõnga paar enamvähem igaks päevaks kuus ja enamgi, siis nüüd on neid kuidagi väheks jäänud. Nüüd saab healjuhul nädala jagu kätte.
Igatahes, surfasin juba ringi ja isegi ostukorc Helmehaldja lehel on mingit stuffi täis, aga ma ei ole veel kindel. Sest.. üldiselt ma saaks ju ka nahast ja klaasist naharingi mingeid jullasid valmistada. Kuigi, kõrvarõngakonkse läheks sellisel juhul ikkagi vaja. Ja hõbekette. Eks näis.

Ühtlasi peaks hakkama mõtlema kellele ja mis jõulukinke teha. Ja ma mõtlen just mitte mingit ajutut shoppamist vaid ise naharingi mingeid asju valmistada. On veel inimesi, kes mulle siiski palju tähendavad ja kellele ma tahaks midagi teha.
Lugesin prageu kokku ning sain 11 nime, millest 5 on minu pereliikmed, 2 minu mehed ja 4 minu naised.

Igatahes.. peaks jälle kirjutama vähemalt ühe postituse nädalas. Vms. Sest üldiselt on blogi sissekannete põhjal vähemalt hea tagantjärele vaadata, millega ma hakkama sain. Eelmist blogi sirvides on ikka päris palju lugeda. Ja lugeda selliseid asju, mis muidu täitsa meelest on läinud … Päris põnev.

Ashjah. Reedel lähen ARKi tegema teooriaeksamit. Kaur läheb homme. Me võistleme praegu, kes enne load kätte saab. vedasime ühe õlle peale kihla xD
Aga noh, eks näis. Tahaks igatahes veel see aasta kätte saada.

Ühtlasi olen ma see laupäev ka UNO Pizzas tööl. Katrinil lähb natukene abi vaja. Yeah!
Nii et kui kellegil on soovi nostalgitseda ja minu pizzat süüa, siis… ;)

Tundub, et lihtsalt kirjutamine on olnud edukas. Mingi blogipostitus on olemas. Seega jahm.
Sähh, Norman. Ma pole seda blogi hüljanud xD

Bai-bai.