Ainule

Mu hing joob sinu silma särast
uut õndsust alalõpmata
mu hing on hõiskel sinu pärast,
mu õnn on äravõitmata.

Ma ikka sinu silmis näen
kui paradiisi väravat, -
ma vaatel sinna seisma jään:
sealt näen ma taevast säravat.

Me soovid tõusvad ühel sõudel
siit üles kõrge ilmasse
ja sõidvad, jõudvad ühel nõudel
siis jälle silmast silmasse-

üks hing seal teise hinge hoovab
ja vaade vaatab südame,
kuis rinnas värske veri voolab!
Rind tuksub ainult ainule.

Juhan Liiv,  1887

Eile ei saanud magada. Lihtsalt ei jäänud magama. Otsustasin raamaturiiulist võtta Juhan Liivi luulekogu “Sinuga ja Sinuta”.
Kunagi ma otsisin mingi etlemiskonkursi jaoks vist luuletust ja siis ma olin teda natukene sirvinud, Osad luuletused olid järjehoidjatega märgitud. Sirvisin ja lugesin ta läbi. Eelnevale kuuele märgitud luuletusele lisandus veel kuus.
Naljakas, kuidas “Ainule” mulle eile õhtul mõjus.

Juhan Liiv on mulle juba ammu meeldinud. Kui ma õigesti mäletan oli ta vaimselt tasakaalutu. Ent tema luule mulle meeldib. See on ühtviisi kerge, melanhoolne ja kirglik.

Koer

Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi …
Ei olnud neid tarvis kellelgi, -
nad ära uputati.

Ja vana koer, kui ennegi,
sõi, kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba

Juhan Liiv, 1910

EDIT:

Juhan Liivi lugedes on alati selline tunne, et.. Kui tema sai ja oskas ja suutis, siis mina ka!
Noh, viimati ma lugeisn kokku oma luuletusi midagi 150 kanti. Aga olgem ausad.
Mingi VÄGA HEAL JUHUL 10 neist kannatab mingit kriitikat.

Unistasin kunagi, et minust saab luuletaja…

apteits.

Niisiis. Umbes tunni pärast olen ma ARKis ja üritan edukalt sooritada teooriaeksamit.
Mõtlesin hommikul kell kaheksa üles tõusta, et veel harjutada. Sujuvalt oli mu uni magus ja teki all soe, et seda ma loomulikult ei teinud. Kolmveerand üheksa paiku leidsin, et nii ei saa, tuleb ikka jalad alla ajada ja harjutada.
See mul siis lõppeks õnnestus.
Viimane test, mis ma lahendasin läks edukalt: 30 küsimust ja mitte ühtegi viga. Loodame, et ARKis läheb hästi. Ma annan otsad, kui ma läbi kukun.

Ühtlasi avastasin ma eile, et mu BMI on üe mõistuse suur. Ja selleks, et see normaalseks saada, peaksin ma 20kg alla võtma. Või 23 cm pikkusesse lisama. Kuna teine on suht võimatu, arvestades, et ma olen oma kasvuea lõpus, ning kui ma ka veel kasvan, siis 23 cm kohe kindlasti mitte. Niisiis, tuleb 20 kg alla võtta.
Ma olen jätkuvalt veendunud, et parim viis selleks oleks koos Normaniga Tartusse kolida. Raha eriti pole, mis tähendab, et toidu pealt hoiaks kokku ja see oleks hea. Tartus käib liiklemini jalgsi, Deira räägib, et mõnikord ta käivat maha päeva jooksul 10km või nii. Ja siis rääkimata harjutustest, mis me Normaniga oma koduseinte vahel teeksime. :P
20 kilo vist päris nii alla ei võtaks, ent ma pakun, et poole aastaga oleksin ma ka poole väiksem.
Tõsiselt aga rääkides.. tuleks mingi plaan kokku panna ja midagi ette võtta. Esialgu proovime toidust loobumist. Kuigi see saa olema keeruline. Vanaema elab ju praegu meil..

Naharingis lootsin selle neetud kandilise karbiga ühele poole saada. Tutkit!
Alguses olin vähe nördinud, et nii vähe teha jäi – mõtlesin, e tvaid spiil jäi külge kleepimata. Ent praegu järele mõeldes.. oli spiil ja karbi põhi tegemata. Karbi kaanele veel kaunistus kleepimata, karp ise puhastamata ja vahatamata. Nii et polnudki nii õnnetult poolelijäänud töö.
Järgmiseks naha-projektiks mõtlesin ette võtta bracerid. Mul on visioon enda omadest ning Norman andis ka tellimuse sisse. Vaatame, kuidas need välja kukuvad ^_^

Täna õhtul on Roccal Mare (kuidasiganesseekirjutatakse) koolis (keskkoolis/gümnaasiumis I dunno..) mingi üritus. Muusikaüritus. Rohkem ma ei tea midagi, aga mind rakendati fotograafi kohale. Excellent! ^_^

Ma ei mäletagi, millal ma viimati pilti tegin…

Aga nüüd ma lõpetan ja asun toimetuste juurde. loodus kutsub, nägu on pähe tegemata, tuba vaja korda seada ja siis sean sammud ARKi poole. Ehh. Hoiame pöialt.

Baibai.

Everything about nothing.

Ma ei tea kui mitme(kümne)s kord see on, kui ma üritan siia midagi kirjutada. Mõtted on laiali, tahaks nagu kirjutada, ent ei suuda. Kõik tundub nii tähtsusetu, et poleks nagu vaja seda kirja üldse pannagi.
Aga kuna mu kallis mees juba kurtis, et ma vist olen endale uue blogi teinud ja talle seda mitte maininud, sest ma pole kuu aega postitanud ning viimane postitus vihjas uue blogi tegemisele..

Siiski, olen ma veel siin.

Vahepeal pole nagu midagi erilist toimunud. Tööd ei leia, mees on enamuse ajast mitmesaja kilomeetri kaugusel ning mina lihtsalt… eksisteerin.

Mul pole isegi mingit deep-dark-tormented-emo-jama teile täna ajada. Kui midagi ei toimu, siis… noh, midagi ei toimu ja kirjutada pole millestki.
Pealegi, need kes seda siin üldse loevad, teavad niigi hästi kui väga ma oma mehe järele igatsen.
Seega. Jahm.

Töönädala kõrghetked on alati naharingis. Ma soovin, et saaksin seal tihedamini käia kui vaid korra nädalas. Ilma naharingita ma annaks vist lihtsalt otsad. Käsitöö on mulle alati hästi mõjunud, aga nahaga (ja kohati klaasiga) möllamine mõjub lihtsalt fantastiliselt.
Ühtlasi tõin neljapäeval Eili käest ära ka jaanuaris klaasikonkursile saadetud nahast ja klaasist ehted (kaelakee ja käevõru. Kunagi saate äkki pilte ka), mis said eriauhinna. ^_^ Olin siiani lihtsalt täietsi ära unustanud, et need mul ikka mööda ilma laiali on.
Praegu töötan ühe karbi kallal. Meil on üldse karbivabrik seal. Aga mina ei tee enam never-ever mitte ühtegi kandilist karpi. Nagu. Aahhhh! *kisub juukseid peast välja*
Nüüdsest ainult ümmargused. Kui üldse. Aga kunagi saab sellest karbist ilus laegas. Mõte on selline, igatahes. Vaatame, kas asja ka saab. Ja ükspäev tuleb pilt ka.

Ühtlasi mõtlesin ka ehete tegemise peale. Et helmed ja värgidsärgid. Kass suudab nii ilusaid asju teha, et ma mõtlesin, et ma peaks ka mõne junniga hakkama saama siis. Just kõrvarõngaste osas. Ma avastasin, et kui mul vanasti oli kõrvarõnga paar enamvähem igaks päevaks kuus ja enamgi, siis nüüd on neid kuidagi väheks jäänud. Nüüd saab healjuhul nädala jagu kätte.
Igatahes, surfasin juba ringi ja isegi ostukorc Helmehaldja lehel on mingit stuffi täis, aga ma ei ole veel kindel. Sest.. üldiselt ma saaks ju ka nahast ja klaasist naharingi mingeid jullasid valmistada. Kuigi, kõrvarõngakonkse läheks sellisel juhul ikkagi vaja. Ja hõbekette. Eks näis.

Ühtlasi peaks hakkama mõtlema kellele ja mis jõulukinke teha. Ja ma mõtlen just mitte mingit ajutut shoppamist vaid ise naharingi mingeid asju valmistada. On veel inimesi, kes mulle siiski palju tähendavad ja kellele ma tahaks midagi teha.
Lugesin prageu kokku ning sain 11 nime, millest 5 on minu pereliikmed, 2 minu mehed ja 4 minu naised.

Igatahes.. peaks jälle kirjutama vähemalt ühe postituse nädalas. Vms. Sest üldiselt on blogi sissekannete põhjal vähemalt hea tagantjärele vaadata, millega ma hakkama sain. Eelmist blogi sirvides on ikka päris palju lugeda. Ja lugeda selliseid asju, mis muidu täitsa meelest on läinud … Päris põnev.

Ashjah. Reedel lähen ARKi tegema teooriaeksamit. Kaur läheb homme. Me võistleme praegu, kes enne load kätte saab. vedasime ühe õlle peale kihla xD
Aga noh, eks näis. Tahaks igatahes veel see aasta kätte saada.

Ühtlasi olen ma see laupäev ka UNO Pizzas tööl. Katrinil lähb natukene abi vaja. Yeah!
Nii et kui kellegil on soovi nostalgitseda ja minu pizzat süüa, siis… ;)

Tundub, et lihtsalt kirjutamine on olnud edukas. Mingi blogipostitus on olemas. Seega jahm.
Sähh, Norman. Ma pole seda blogi hüljanud xD

Bai-bai.

Passwords needed?

Okei.
Apparently I need to either put passwords on every post or start a new blog. With no one having access to it, but me.

Igatahes, kuniks ma mõtlen, kumba ma tegema hakkan, siis väike note to kõigile:
Kui minu blogipost on emotsionaalne, siis on see kirjutatud hetkeemotsioonide ajendil. Hetkeemotsioonid, mis on küll laes, ent siiski sellised, nagu nad on. Kõik, mis nende ajendil kirja sai pandud, tundus mulle vähemalt sel ajal olevat nii. Tagantjärele mõeldes, polnud karjumine ehk karjumine, vaid hoopis rääkimine, et öeldu mõte jääb siiski samaks.

Kui keegi tunneb end minu blogist puudutatuna või solvatuna, siis sorry – mina ei käskinud seda lugeda. See on MINU blogi, minu väike päevik, mida ma olen küll otsustanud teistega jagada, ent siiski minu mõttedja emotsioonid-tunded.

Sue me, for having my thoughts and emotion-feelings.

Ha.
You can’t.

..
Ja ma arvan, et nüüdsest läheb kõik passwordi alla. Ma ei viitsi uut blogi teha ja vältimaks igasugu eelseisvaid ebameeldivaid vestlusi, mis tahavad peretüliks kippuda, läheb kõik lihtsalt passi alla. Siis ma tean, kes ja mida loevad.

Vot tak.

Alcohol.

Your Personality Is Like Alcohol

You’re the life of the party, a total flirt, and probably a pretty big jokester. Sometimes your behavior gets you in trouble, but you still remain socially acceptable. You’re a pretty bad driver, and you’re dancing could also use a little work! At your best: You are uninhibited, funny, and relaxed. What people like about being around you: You’re friendly, welcoming, and easy to talk to. What people dislike about being around you: You’re a little sloppy and careless. How addicted people get to you: A fair amount, though they tend to deny it.

What Drug Is Your Personality Like?

Work is Hard. Time for Blogthings!