Ainule

{ 29. Nov 2009 @ 13:42 } · { Heartgames, Poetry, Random }

Mu hing joob sinu silma särast
uut õndsust alalõpmata
mu hing on hõiskel sinu pärast,
mu õnn on äravõitmata.

Ma ikka sinu silmis näen
kui paradiisi väravat, -
ma vaatel sinna seisma jään:
sealt näen ma taevast säravat.

Me soovid tõusvad ühel sõudel
siit üles kõrge ilmasse
ja sõidvad, jõudvad ühel nõudel
siis jälle silmast silmasse-

üks hing seal teise hinge hoovab
ja vaade vaatab südame,
kuis rinnas värske veri voolab!
Rind tuksub ainult ainule.

Juhan Liiv,  1887

Eile ei saanud magada. Lihtsalt ei jäänud magama. Otsustasin raamaturiiulist võtta Juhan Liivi luulekogu “Sinuga ja Sinuta”.
Kunagi ma otsisin mingi etlemiskonkursi jaoks vist luuletust ja siis ma olin teda natukene sirvinud, Osad luuletused olid järjehoidjatega märgitud. Sirvisin ja lugesin ta läbi. Eelnevale kuuele märgitud luuletusele lisandus veel kuus.
Naljakas, kuidas “Ainule” mulle eile õhtul mõjus.

Juhan Liiv on mulle juba ammu meeldinud. Kui ma õigesti mäletan oli ta vaimselt tasakaalutu. Ent tema luule mulle meeldib. See on ühtviisi kerge, melanhoolne ja kirglik.

Koer

Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi …
Ei olnud neid tarvis kellelgi, -
nad ära uputati.

Ja vana koer, kui ennegi,
sõi, kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba

Juhan Liiv, 1910

EDIT:

Juhan Liivi lugedes on alati selline tunne, et.. Kui tema sai ja oskas ja suutis, siis mina ka!
Noh, viimati ma lugeisn kokku oma luuletusi midagi 150 kanti. Aga olgem ausad.
Mingi VÄGA HEAL JUHUL 10 neist kannatab mingit kriitikat.

Unistasin kunagi, et minust saab luuletaja…

Advertisement