Okei.
*mental note* – Blogi tihedamini.
Järjekordselt.. on viimane postitus jäänud mitme kuu taha.
Inimene on selles suhtes ikka üks huvitav olevus. Kui ajad on kehvad, tuju kurb, meeleolu jama jne, siis ta ikka jagab seda teistega. Noh, ma saan aru, et ka näiteks minu jaosk on siis blogimine lõõgastav tegevus. See aitab end analüüsida ja no olgem ausad – end välja elada.
Samas, kui kõik on hästi ja inimene õnnelik.. ei olegi nagu väga midagi öelda.
Nagu sellest võib järeldada, on minu viimased kuud olnud.. vapustavad. Ilma naljata ja täitsa tõsimeeli -ma pole eales nii õnnelik olnud. Jah, ma olen olnud õnnelik ja ma ei salga seda, ent see, mida ma tunnen, kui ma olen Normaniga.. Seda ei saa kirjeldada. Või, ma ei oska seda kirjeldada.
Ainus viis seda kuidagi vist seletada on… Iga hetk, mis ma veedan temaga.. tekitab minu rindu sellise mulli. Õnnemulli. Ma tunnen, kuidas see kasvab järjest. Seda saaks kuidagi võrrelda veeringidega. Alguses väiksed, ja muudkui kasvavad. Ja kogu aeg hakkab rõngaste seest kasvama väiksem, mis järjest suuremaks läheb. Aga minu rinnus on see ruumiline. Nagu kera.
See on lihtsalt… Overwhelming, in the lack of a better word.
Aga nüüd on mu mees tagasi Saaremaal ja ma olen jälle üksi. Ning loomulikult hakkan ma siis blogima, kui midagi pole päris hästi :P
Tegelikult polegi asi ainult selles, et mu kallim mõnesaja kilomeetri kaugusel on. Pigem on see nagu.. palju asju koos. Minu segased emotsioonid, olukord kus ma olen jne.
Selgitame olukorda: Ma kolisin oma vanemate juurest ära. Mis iseenesest on ju väga tore. Mul on armas väike korter. Aga ma olen harjunud elama koos 5 inimesega, pluss loomad. Ja kuigi ma märtsi alguses sisse kolisin, pole ma tegelikult uues korteris eriti üksinda olnud. Paar ööd-päeva. Norman oli mul muidu koos minuga siin. Ja kui mul see pimesool kaks nädalat tagasi välja võeti veetsin need kaks nädalat vanematekodus taastudes, kus ema sai mul silma peal hoida. Viimane nädalavahetus möödus oma korteris, aga sedagi Normaniga. Ja nüüd mind hirmutavad need järgmised 2 nädalat, kui ma siin tõesti täitsa üksi olema pean. Ma pole harjunud sellega. Saaks ma siis vähemalt töölgi käia. Ma olen haiguslehel, sest kuigi mu enesetunne on päris kobe, võtab mul poes käiminegi võhma välja. Ja ma ei tohi raskeid asju tõsta. aga mu töö pmslt ainult raskete asjade tõstmisest, jooksmisest, seismisets ja rabelemisest koosnebki. Kuidas ma saaksingi tööd teha 6+ tundi, kui 20 minutit poes juba mu ära väsitab?
Pft.
Ma tunnen end üksikuna.
Ennist tuli tahtmine kellegagi hirmsasti rääkida. Võtsin msni listi ette ja.. ei midagi. Ei ole seal kedagi, kellega ma tahaksin nendets ilmaasjadest rääkida.
Ja noh, olgem ausad ka – asjalikke jutte ma vist saangi ainult Normani ja Deiraga rääkida. Ma tahaks seda küll ka teiste inimestega teha, ent.. Ma kas ei taha mõnda tülitada.. või teise puhul on lugu jälle nii, et ma tunnen, et nad ei mõistaks mind või neid lihtsalt ei huvitaks.
Ma tunnen, et kuigi ma olen ühtviisi õnnelik – olen ma ka õnnetu. Kõik läheb seda tore-mees-hea-töö-armas-kodu teed. Aga ma tahan ära. Ma tahan minna maailma. Tahan kohe. Ei huvita, kas ma saan seda endale lubada või mitte.
Kohustused, süümekad, ühiskondlik surve..
Tahaks lihtsalt võtta oma seljakoti, pakkida sinna paar hädavajalikku asja ja minna. Minna sinna, kuhu hääletamine ja jalad mind viivad.
Ma tahan seiklusi. Tahan mitte teada, mida homne toob. Tahan iseend üllatada. Tahan mõnekümne aasta pärast vaadata tagasi ja mõelda, et ma ei kahetse seda, et ma midagi tegemata jätsin. Tahan end aheladest vabaks kiskuda.
Tahan ronida mööda seda elumäge. Tippu jõudmine pole oluline. Oluline on ronimine, avastamine ja see ilus vaade. Kas pole? Ma mõtlen, et selle asemel, et ronida otse tipu poole… tahaks ma käia spiraalis mööda seda mäe külge. Näha-teha kõike, mida võimalik.
Tahaks lihtsalt minna… homnepäev.
Regret for the things we did can be tempered by time; it is regret for the things we did not do that is inconsolable.
- Sydney J. Harris
