Siiski, ma olen nakatanud Normanit, kes nüüdseks üsna tihedasti blogib ^_^

Täna oli phun.
Natukene aega istusin kodus, koristasin ja olin muidu tubli. Mingi hetk läksin digilaborisse piltidele järele, sealjuures sain kokku Nirtiga ja nii me suundusime minu poole. Lahendatud sai üks pooleteiseliitrine gin ja kolmveerand Captain Morganit. Siis läksime hirve. Seal kohtasime Hunti ja Poognat. Nii me istusime Hirves, vahepeal vahetasime asukohta päikese suhtes. Siis viskasime Nirti (kes vaeseke oli vist väheke palju juua saanud :/ ) koju. Kaur viskas minu, Hundi ja Poogna minu poole ära.
Tegin pastat.
Mängisime Munchkinit.
Jõime.
Lõbus oli.

…

And I can’t get my thoughts off that email. He still makes me drink. Bastard.
Then again, Morgan on sõber. Ja sõber aitas eile mõtted eemale viia.

PS!

Meil sai Normaniga üheksa kuud täna ^_^

Järjekordselt.. on viimane postitus jäänud mitme kuu taha.
Inimene on selles suhtes ikka üks huvitav olevus. Kui ajad on kehvad, tuju kurb, meeleolu jama jne, siis ta ikka jagab seda teistega. Noh, ma saan aru, et ka näiteks minu jaosk on siis blogimine lõõgastav tegevus. See aitab end analüüsida ja no olgem ausad – end välja elada.
Samas, kui kõik on hästi ja inimene õnnelik.. ei olegi nagu väga midagi öelda.

Nagu sellest võib järeldada, on minu viimased kuud olnud.. vapustavad. Ilma naljata ja täitsa tõsimeeli -ma pole eales nii õnnelik olnud. Jah, ma olen olnud õnnelik ja ma ei salga seda, ent see, mida ma tunnen, kui ma olen Normaniga.. Seda ei saa kirjeldada. Või, ma ei oska seda kirjeldada.
Ainus viis seda kuidagi vist seletada on… Iga hetk, mis ma veedan temaga.. tekitab minu rindu sellise mulli. Õnnemulli. Ma tunnen, kuidas see kasvab järjest. Seda saaks kuidagi võrrelda veeringidega. Alguses väiksed, ja muudkui kasvavad. Ja kogu aeg hakkab rõngaste seest kasvama väiksem, mis järjest suuremaks läheb. Aga minu rinnus on see ruumiline. Nagu kera.
See on lihtsalt… Overwhelming, in the lack of a better word.

Aga nüüd on mu mees tagasi Saaremaal ja ma olen jälle üksi. Ning loomulikult hakkan ma siis blogima, kui midagi pole päris hästi :P

Tegelikult polegi asi ainult selles, et mu kallim mõnesaja kilomeetri kaugusel on. Pigem on see nagu.. palju asju koos. Minu segased emotsioonid, olukord kus ma olen jne.
Selgitame olukorda: Ma kolisin oma vanemate juurest ära. Mis iseenesest on ju väga tore. Mul on armas väike korter. Aga ma olen harjunud elama koos 5 inimesega, pluss loomad. Ja kuigi ma märtsi alguses sisse kolisin, pole ma tegelikult uues korteris eriti üksinda olnud. Paar ööd-päeva. Norman oli mul muidu koos minuga siin. Ja kui mul see pimesool kaks nädalat tagasi välja võeti veetsin need kaks nädalat vanematekodus taastudes, kus ema sai mul silma peal hoida. Viimane nädalavahetus möödus oma korteris, aga sedagi Normaniga. Ja nüüd mind hirmutavad need järgmised 2 nädalat, kui ma siin tõesti täitsa üksi olema pean. Ma pole harjunud sellega. Saaks ma siis vähemalt töölgi käia. Ma olen haiguslehel, sest kuigi mu enesetunne on päris kobe, võtab mul poes käiminegi võhma välja. Ja ma ei tohi raskeid asju tõsta. aga mu töö pmslt ainult raskete asjade tõstmisest, jooksmisest, seismisets ja rabelemisest koosnebki. Kuidas ma saaksingi tööd teha 6+ tundi, kui 20 minutit poes juba mu ära väsitab?
Pft.

Ma tunnen end üksikuna.

Ennist tuli tahtmine kellegagi hirmsasti rääkida. Võtsin msni listi ette ja.. ei midagi. Ei ole seal kedagi, kellega ma tahaksin nendets ilmaasjadest rääkida.
Ja noh, olgem ausad ka – asjalikke jutte ma vist saangi ainult Normani ja Deiraga rääkida. Ma tahaks seda küll ka teiste inimestega teha, ent.. Ma kas ei taha mõnda tülitada.. või teise puhul on lugu jälle nii, et ma tunnen, et nad ei mõistaks mind või neid lihtsalt ei huvitaks.

Ma tunnen, et kuigi ma olen ühtviisi õnnelik – olen ma ka õnnetu. Kõik läheb seda tore-mees-hea-töö-armas-kodu teed. Aga ma tahan ära. Ma tahan minna maailma. Tahan kohe. Ei huvita, kas ma saan seda endale lubada või mitte.
Kohustused, süümekad, ühiskondlik surve..
Tahaks lihtsalt võtta oma seljakoti, pakkida sinna paar hädavajalikku asja ja minna. Minna sinna, kuhu hääletamine ja jalad mind viivad.

Ma tahan seiklusi. Tahan mitte teada, mida homne toob. Tahan iseend üllatada. Tahan mõnekümne aasta pärast vaadata tagasi ja mõelda, et ma ei kahetse seda, et ma midagi tegemata jätsin. Tahan end aheladest vabaks kiskuda.

Tahan ronida mööda seda elumäge. Tippu jõudmine pole oluline. Oluline on ronimine, avastamine ja see ilus vaade. Kas pole? Ma mõtlen, et selle asemel, et ronida otse tipu poole… tahaks ma käia spiraalis mööda seda mäe külge. Näha-teha kõike, mida võimalik.

Tahaks lihtsalt minna… homnepäev.

Regret for the things we did can be tempered by time; it is regret for the things we did not do that is inconsolable.
- Sydney J. Harris

Minu viimane postitus oli Detsembri alguses. Noh, on hullemini läinud.

Ma muudkui loen siin Teiste blogisid ja mõtlen, kui mõnusalt nad kirjutavad. Ja et peaks ikka ise ka kirjutama, maksku, mis maksab.
Ai miin… Jube hea on näiteks praegu lahti lüüa kahe kolme aasta tagused postitused ning näha, mida ma siis õite mõtlesin ja ütlesin ja tundsin.

Pikk jutt = Sitt jutt.
Seega, lühikokkuvõte viimasest kuust:
Olen palju aega veetnud Normaniga. I mean, PALJU. Ja ma ei kurda. Tahaks veel rohkem. Jõule sai peetud lausa kaks korda – 12.-13. detsember Laidla perega ja 24. detsember oma perega. Ma sain jõuludeks Terase välise kõvaketta. Ja ülinunnu valge tiigri, kellel kaela ümber kaelakee. ^_^ Pluss nipetnäpet ja kinkekaarte.
Vana-aasta õhtul sai metsas käidud, joodud glöggi, teed ja söödud lõkkel tehtud vinkusid ja leiba ning lõkkes tehtud kartuleid (Po-ta-toes! Smash ‘em, boil ‘em, stick ‘em in the stew!). Uus aasta saabus siiski Kurtnas.
Siis ma hängisin veel Kurtnas. Mängisin Neverwinter Nightsi. Neli Chapterit said eile läbi. Wooo! Nüüd tuleb lisad läbi mängida.
Ühtlasi olen ma nüüd ka tööl. Olde hansas, müün mandleid.
Tulge moosige mu käest madleid.
Olen homme, neljapäeval ja reedel 10:30-16:00 mandlikärus.

Ma armastan Olde Hansat.

Kas te teate, et väljas on külm?
Nagu, reaalselt?

Ühtlasi hakkasin ma mõtlema. Ja ma mõtlesin. Ja tuleb välja, et viimase kaheksa kuu jooksul on mulle kolm neli inimest noa selga löönud (eks pole minagi süüst prii – jälgisin oma tundeid ja südame kutset ja nõnda sai tegelikult tahtmatult ühele inimesele haiget tehtud…). Noh, nii palju kui mina tean, eksole. Tuleb välja, et üks neist keeras seda nuga 3 kuud mul seljas. HAH!.

Üldiselt on minuga lihtne. On kaks tegevust, mida ma reaalselt VIHKAN.
1. Valetamine.
2. Vingumine.

Teist ma olen andestanud, mööndusi teinud neile, kellest hoolin. Aga see esimene… grrhmph.
Ja asi on lihtne – olenemata olukorrast (olgu see siis lihtne või keeruline, delikaatne või mitte, või misiganes), kui kellelgi on valida, kas ta teeb mulle natukene millegagi haiget või valetab ja üritab mind säästa, siis…
SAAGE JUBA ARU, et ma olen päris kõva pähkel. Jah, need, kes mind teavad paremini, teavad, et ma olen ka üsna pehmeke. AGA. Säästke mind ainult siis, kui see ei hõlma valetamist. Sest valetamine on minu silmis hullem kuritegu kui mõrv.
Okei, mitte päris. Aga sitaks suur kuritegu, nevertheless.
Ja sellele järgneb karistus. Milline, oleneb inimesest ja oleneb valest.

See selleks.

Väljas on külm. Reaalselt.

Käisin täna poes. proovisin selga 11 paari pükse/teksaseid/asju. Tulemusteta, ofkoors.
Tuleb välja, et ma olen pritsakas. Noh, äärmiselt valiv oma pükste suhtes. Ja seelikute suhtes. Ja pluusida suhtes. Ja üleüldse kõige suhtes.

- “Tahaks midagi sinist..”
- “Kuidas oleks sellega? See lõige sobiks sulle.”
- “See on vale sinine.”
- “Aga see seelik? Must ja kena.”
- “Liiga pikk/lühike” (reaalne olukord pidevalt. Seelik olgu kas üle põlve või maani. vahepealne on .. well, pask.)
- “…”

Igatahes. Riideid selga proovides avastasin ma täna, et ma olen ikka vastikult paks.
Hah! Newsflash, hmh?

mõtlesin, et loobun söömisest. Päriselt. Aga see ei õnnestu. Eriti tööl olles. Sest väljas on nii külm, et kui ma ei sööks, ma lihtsalt külmuks ära. Teine asi on see, et mul on Isud.
Ma olen tegelikult täiega vähe söönud viimasel ajal. Aga ju ma siis söön valesid asju.
Mine või Jänesedieedile.
Sest ma ei ole tegelikult veel kunagi vaadanud peeglisse ja tundnud tülgastust…

Ma käin kodus praegu maskiga ringi. Selle rohelisega, mis arstidel ees on (kohati sinine), vaat. Tuleb välja, et pere on ükshaaval mingisse kõhuviirusesse langenud, isegi KOER. Srsly.
Isa ja mina oleme vist veel ainukesed, kellel seda pole. Kuigi Isa suhtes ma pole kindel :P
Ja minul teeb kõht kahtlaseid hääli.

Loodame parimat. Ma pean siiski see nädal veel 3 päeva väljas külmetama.

Bleh.

Inside some of us is a thin person struggling to get out, but they can usually be sedated with a few pieces of chocolate cake.

~Author Unknown

Mida ma tegin? Seda, mida iga mõistlik tütarlaps. Helistasin oma isale.
Isa helistas juhatajale. See plõksis mu isaga ka.
Tulemus?
Juhatajale saadeti sõnum (Kuna ta ka isa kõned lihtsalt ära lõpetas ja ei olnud suuteline rääkima), et kui tänase päeva jooksul ei ole raha minu arvele laekunud, lähen mina töövaidluskomisjoni ja esitan avalduse.

Avaldusega nõuaks mina oma endiselt tööandjalt sisse palga, saamatajäänud puhkusetasu ja palgamaksmise viivise.
Lihtsalt oleks olnud see papp mulle kohe ära maksta, ei?

Isa ütles, et kuna ta oli nii ebaviisakas ja plõksiv, pole vaja end tagasi hoida. Tööandja ei tohiks selline olla ja tänu sellele võib talle nüüd peavalu korraldada.

Päris huvitav oleks näha, KUI palju pappi ma tema käest välja saaksin lüpsta. Aga ma siiski loodan, e tta täna selle raha mulle üle kannab. Ma ei tahaks väga mingite avalduste ja värkidega möllata..

Loo moraal:
Ära jama minuga.
Mul on kõigevägevam issi. ^_^

Ma ikka sinu silmis näen
kui paradiisi väravat, -
ma vaatel sinna seisma jään:
sealt näen ma taevast säravat.

Me soovid tõusvad ühel sõudel
siit üles kõrge ilmasse
ja sõidvad, jõudvad ühel nõudel
siis jälle silmast silmasse-

üks hing seal teise hinge hoovab
ja vaade vaatab südame,
kuis rinnas värske veri voolab!
Rind tuksub ainult ainule.

Juhan Liiv,  1887

Eile ei saanud magada. Lihtsalt ei jäänud magama. Otsustasin raamaturiiulist võtta Juhan Liivi luulekogu “Sinuga ja Sinuta”.
Kunagi ma otsisin mingi etlemiskonkursi jaoks vist luuletust ja siis ma olin teda natukene sirvinud, Osad luuletused olid järjehoidjatega märgitud. Sirvisin ja lugesin ta läbi. Eelnevale kuuele märgitud luuletusele lisandus veel kuus.
Naljakas, kuidas “Ainule” mulle eile õhtul mõjus.

Juhan Liiv on mulle juba ammu meeldinud. Kui ma õigesti mäletan oli ta vaimselt tasakaalutu. Ent tema luule mulle meeldib. See on ühtviisi kerge, melanhoolne ja kirglik.

Koer

Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi …
Ei olnud neid tarvis kellelgi, -
nad ära uputati.

Ja vana koer, kui ennegi,
sõi, kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba

Juhan Liiv, 1910

EDIT:

Juhan Liivi lugedes on alati selline tunne, et.. Kui tema sai ja oskas ja suutis, siis mina ka!
Noh, viimati ma lugeisn kokku oma luuletusi midagi 150 kanti. Aga olgem ausad.
Mingi VÄGA HEAL JUHUL 10 neist kannatab mingit kriitikat.

Unistasin kunagi, et minust saab luuletaja…

Ühtlasi avastasin ma eile, et mu BMI on üe mõistuse suur. Ja selleks, et see normaalseks saada, peaksin ma 20kg alla võtma. Või 23 cm pikkusesse lisama. Kuna teine on suht võimatu, arvestades, et ma olen oma kasvuea lõpus, ning kui ma ka veel kasvan, siis 23 cm kohe kindlasti mitte. Niisiis, tuleb 20 kg alla võtta.
Ma olen jätkuvalt veendunud, et parim viis selleks oleks koos Normaniga Tartusse kolida. Raha eriti pole, mis tähendab, et toidu pealt hoiaks kokku ja see oleks hea. Tartus käib liiklemini jalgsi, Deira räägib, et mõnikord ta käivat maha päeva jooksul 10km või nii. Ja siis rääkimata harjutustest, mis me Normaniga oma koduseinte vahel teeksime. :P
20 kilo vist päris nii alla ei võtaks, ent ma pakun, et poole aastaga oleksin ma ka poole väiksem.
Tõsiselt aga rääkides.. tuleks mingi plaan kokku panna ja midagi ette võtta. Esialgu proovime toidust loobumist. Kuigi see saa olema keeruline. Vanaema elab ju praegu meil..

Naharingis lootsin selle neetud kandilise karbiga ühele poole saada. Tutkit!
Alguses olin vähe nördinud, et nii vähe teha jäi – mõtlesin, e tvaid spiil jäi külge kleepimata. Ent praegu järele mõeldes.. oli spiil ja karbi põhi tegemata. Karbi kaanele veel kaunistus kleepimata, karp ise puhastamata ja vahatamata. Nii et polnudki nii õnnetult poolelijäänud töö.
Järgmiseks naha-projektiks mõtlesin ette võtta bracerid. Mul on visioon enda omadest ning Norman andis ka tellimuse sisse. Vaatame, kuidas need välja kukuvad ^_^

Täna õhtul on Roccal Mare (kuidasiganesseekirjutatakse) koolis (keskkoolis/gümnaasiumis I dunno..) mingi üritus. Muusikaüritus. Rohkem ma ei tea midagi, aga mind rakendati fotograafi kohale. Excellent! ^_^

Ma ei mäletagi, millal ma viimati pilti tegin…

Aga nüüd ma lõpetan ja asun toimetuste juurde. loodus kutsub, nägu on pähe tegemata, tuba vaja korda seada ja siis sean sammud ARKi poole. Ehh. Hoiame pöialt.

Baibai.

Siiski, olen ma veel siin.

Vahepeal pole nagu midagi erilist toimunud. Tööd ei leia, mees on enamuse ajast mitmesaja kilomeetri kaugusel ning mina lihtsalt… eksisteerin.

Mul pole isegi mingit deep-dark-tormented-emo-jama teile täna ajada. Kui midagi ei toimu, siis… noh, midagi ei toimu ja kirjutada pole millestki.
Pealegi, need kes seda siin üldse loevad, teavad niigi hästi kui väga ma oma mehe järele igatsen.
Seega. Jahm.

Töönädala kõrghetked on alati naharingis. Ma soovin, et saaksin seal tihedamini käia kui vaid korra nädalas. Ilma naharingita ma annaks vist lihtsalt otsad. Käsitöö on mulle alati hästi mõjunud, aga nahaga (ja kohati klaasiga) möllamine mõjub lihtsalt fantastiliselt.
Ühtlasi tõin neljapäeval Eili käest ära ka jaanuaris klaasikonkursile saadetud nahast ja klaasist ehted (kaelakee ja käevõru. Kunagi saate äkki pilte ka), mis said eriauhinna. ^_^ Olin siiani lihtsalt täietsi ära unustanud, et need mul ikka mööda ilma laiali on.
Praegu töötan ühe karbi kallal. Meil on üldse karbivabrik seal. Aga mina ei tee enam never-ever mitte ühtegi kandilist karpi. Nagu. Aahhhh! *kisub juukseid peast välja*
Nüüdsest ainult ümmargused. Kui üldse. Aga kunagi saab sellest karbist ilus laegas. Mõte on selline, igatahes. Vaatame, kas asja ka saab. Ja ükspäev tuleb pilt ka.

Ühtlasi mõtlesin ka ehete tegemise peale. Et helmed ja värgidsärgid. Kass suudab nii ilusaid asju teha, et ma mõtlesin, et ma peaks ka mõne junniga hakkama saama siis. Just kõrvarõngaste osas. Ma avastasin, et kui mul vanasti oli kõrvarõnga paar enamvähem igaks päevaks kuus ja enamgi, siis nüüd on neid kuidagi väheks jäänud. Nüüd saab healjuhul nädala jagu kätte.
Igatahes, surfasin juba ringi ja isegi ostukorc Helmehaldja lehel on mingit stuffi täis, aga ma ei ole veel kindel. Sest.. üldiselt ma saaks ju ka nahast ja klaasist naharingi mingeid jullasid valmistada. Kuigi, kõrvarõngakonkse läheks sellisel juhul ikkagi vaja. Ja hõbekette. Eks näis.

Ühtlasi peaks hakkama mõtlema kellele ja mis jõulukinke teha. Ja ma mõtlen just mitte mingit ajutut shoppamist vaid ise naharingi mingeid asju valmistada. On veel inimesi, kes mulle siiski palju tähendavad ja kellele ma tahaks midagi teha.
Lugesin prageu kokku ning sain 11 nime, millest 5 on minu pereliikmed, 2 minu mehed ja 4 minu naised.

Igatahes.. peaks jälle kirjutama vähemalt ühe postituse nädalas. Vms. Sest üldiselt on blogi sissekannete põhjal vähemalt hea tagantjärele vaadata, millega ma hakkama sain. Eelmist blogi sirvides on ikka päris palju lugeda. Ja lugeda selliseid asju, mis muidu täitsa meelest on läinud … Päris põnev.

Ashjah. Reedel lähen ARKi tegema teooriaeksamit. Kaur läheb homme. Me võistleme praegu, kes enne load kätte saab. vedasime ühe õlle peale kihla xD
Aga noh, eks näis. Tahaks igatahes veel see aasta kätte saada.

Ühtlasi olen ma see laupäev ka UNO Pizzas tööl. Katrinil lähb natukene abi vaja. Yeah!
Nii et kui kellegil on soovi nostalgitseda ja minu pizzat süüa, siis… ;)

Tundub, et lihtsalt kirjutamine on olnud edukas. Mingi blogipostitus on olemas. Seega jahm.
Sähh, Norman. Ma pole seda blogi hüljanud xD

Bai-bai.

Igatahes, kuniks ma mõtlen, kumba ma tegema hakkan, siis väike note to kõigile:
Kui minu blogipost on emotsionaalne, siis on see kirjutatud hetkeemotsioonide ajendil. Hetkeemotsioonid, mis on küll laes, ent siiski sellised, nagu nad on. Kõik, mis nende ajendil kirja sai pandud, tundus mulle vähemalt sel ajal olevat nii. Tagantjärele mõeldes, polnud karjumine ehk karjumine, vaid hoopis rääkimine, et öeldu mõte jääb siiski samaks.

Kui keegi tunneb end minu blogist puudutatuna või solvatuna, siis sorry – mina ei käskinud seda lugeda. See on MINU blogi, minu väike päevik, mida ma olen küll otsustanud teistega jagada, ent siiski minu mõttedja emotsioonid-tunded.

Sue me, for having my thoughts and emotion-feelings.

Ha.
You can’t.

..
Ja ma arvan, et nüüdsest läheb kõik passwordi alla. Ma ei viitsi uut blogi teha ja vältimaks igasugu eelseisvaid ebameeldivaid vestlusi, mis tahavad peretüliks kippuda, läheb kõik lihtsalt passi alla. Siis ma tean, kes ja mida loevad.

Vot tak.

And just now, when I finally felt over some time, that I would like to write… It seems I can’t remember what to write about.
Can’t remember, what happened.

Screw this, hippies.

Ega sed akeegi ei loe nagunii peale Kassi. Seega ma võin eesti keeles kirjutada, kui ma tahan. Ja ma võin üldse mitte kirjutada.

Ja ma ei tahagi Teie jaoks kirjutada. Teie, Kes Mind Nagunii Ei Loe.

Ma kirjutan enda jaoks.

Ja ma tahan endale öelda, et GET A GRIP, WOMAN! *slap!*

Ma ei jaksa siin elada enam. Selles korteris. Selles 64m2 suuruses korteris, selles neljatoalises korteris, selles korteris, kus elavad peale minu veel 5 inimest ja koer.
Ma annan otsad! Mu õde on sellises toredas 12-aastases vanuses, et me saame läbi ainul siis, kui üks meist kodus pole.
Kuna ma koolis ei käi ja tööd mul ka hetkel pole (Mille ma loodetavasti saan varsti, kui nüüd õnneks läheb), seega peaksin mina kodu korras hoidma or smth. Ja ma teengi seda. Ainult, et kui mul midagi kahe silma vahele jääb, siis näevad kõik ainult seda korrastamata asja ning kütlevad mulle, et ma mitte sittagi ei tee ning olen kasutu ja vastik laps. Ema uut soengut ma ka ei pannud tähele. Hah. Vastik laps.

Ma tõesti soovin, et mu vanematel oleks raha jalaga segada. Ma olen küll alati väärtustanud peret ja mitte raha, ent.. ma ei suuda enam. Üks kahest, kui neil sitaks pappi oleks:
* Ma oleks koolis ja õpiks ja nad ei elaks mul seljas.
* Nad saaksid lubada mulle omaette elamist, kuniks ma jalad alla saan.

Ma tean, et ma lihtsalt rantin. Aga ma kirjutan seda siin, üritades elueest oma pisaraid kinni hoida.
I still don’t cry.
Aga ma ei jaksa siin olla enam, ausõna.
Ma ei jaksa enam vaadata, kuidas Norman bussi peale ronib ja ära sõidab.
Ma ei jaksa enam kuulata teiste vingumisi, halamisi ja nuttu!
Päriselt, see, et mina teile koguaeg ei hala, kui sitasti ma end tunnen või kui halvasti mul läheb, ei tähenda, et minu elu üks särav päikese õnneketas oleks, FFS.

Ja siis on see pidev süü- ja I-Failed-tunne.
Ja siis need valud rinnus.
Ja siis need I-can’t-breathe-hood.
Ja siis see pidev tunne, et tahaks nutta ja karjuda.
Ja siis see pidev ärevustunne.

I feel like I’m having a breakdown.